Nii jalgsimatkajate kui mägironijate kõige olulisem varustus on tõenäoliselt saabas. Paraku ostetakse seda sageli pigem värvi järgi või siis brändi tuntuse põhjal otsustades, selmet teha endale selgeks, mis teeb saapast sobiva jalavarju matkaoludesse. Järgnevalt mõned mõtted selle kohta, mida tasuks saabast otsides teada ja mille põhjal valik teha.
Esimese asjana olgu öeldud, et pole olemas universaalset, kõikidesse matkatingimustesse hästi sobivat saabast. Matkatakse/ronitakse ju nii kõrbes kõrvetava päikese all kui lausvihmas kui ka kõrgmägedes igilume peal. Üks ja sama saabas ei saa nii erinevates keskkondades kindlasti võrdselt hästi toimida. Siit ka esimene soovitus, enne kui hakkad saabast otsima, tee endale selgeks, millises keskkonnas neid kasutada plaanid.
Laias laastus võiks matkasaapaid jagada suvisteks, talvisteks ja nn standardsaapaks (kannatab jalutada nii suvises metsas kui mägedes mõõdukatel kõrgustel). Eraldi maailm on spetsiaalsed kõrgmäe saapad, millel on täisjäigad tallad automaatkasside kinnituseks. Siia kuuluvad ka nn Everesti klassi saapad, mida kasutatakse kõrgeimate mägede ronimisel. Matkajate enamusele jäävad spetsiaalsaapad kaugeks teemaks, see on pigem alpinistide pärusmaa ja vajaks eraldi artiklit. Sestap piirduks pigem tavalise matkasaapa ehituse uurimisega.
Saapad ja teadus
Enamus saapakasutajaid tõenäoliselt ei teadvusta endale, millistest osadest üks matkasaabas koosneb. Kuid just nende osade valiku ja kombineerimisega saavutab saapatootja saapale soovitud omadused. Sellest, kui tõsine on teadus- ja arendustöö selles vallas, saab aimu, kui lugeda SATRA 1919. aastal asutatud uurimis- ja testimisorganisatsiooni ajakirja. Tänapäeva kiirustavas maailmas ei saa mõistagi eeldada, et kõik saapakasutajad viiksid ennast kurssi saapa tootmise ja materjalide nüanssidega. See oleks töö kogu eluks ja see ongi töö nn saapakonsultantidele, kes nõustavad tootjaid saapa konstrueerimisel. Kui eelnevast midagi meelde jätta, siis saapatootja liikmelisus SATRA organisatsioonis ja pädeva konsultandi kasutamine saapamudeli konstrueerimisel on konkreetse saapa valikul heaks soovitajaks.
Teine pool asjast on testimine ja seda nii materjalide tasemel, valmistoote tehase testid ning praktiline testimine kasutuses. Selles viimases osalevad kaudselt kõik matkajad, kuid on ka eraldi nö testmatkajad, so matkajad, kes katsetavad reaalsetel matkadel erinevaid prototüüpe ja annavad tootjale tagasisidet toote arendamiseks. Muidugi eeldab see testmatkajalt elementaarseid teadmisi saapa ehituse osas. Hea saabas valmib koostöös tootjate ja praktikute kasutajate vahel.
Saapa anatoomia
Kui tõsine saapateaduse omandamine on täisajaga töö, siis mõned elementaarsed teadmised saapa ehituse kohta võiks igal kasutajal valiku hõlbustamiseks olla selged. Saapa ehituses tuleks eristada järgmiseid osasid:
Järgnevalt kõigest natuke pikemalt.
Tald on saapa see osa, mis on kontaktis pinnasega. Sellest johtuvad ka nõuded selle materjali ja kuju osas. Tõenäoliselt on kõik kuulnud midagi vibram tallast. Tegelikult on Vibram üks kaubamärk paljude talla tootjate hulgas. Kuid kuna ta oli esimeste seas, kes hakkas tootma saabastele kummist nö roomikmustriga talda, siis on sellest saanud sünonüüm kõigile sarnastele taldadele. Idee saadi väidetavalt auto rehvide mustrist. Igal juhul asendasid need tallad kiiresti omaaegsed nahktallad, millele jääl libisemise vastu oli servadesse kinnitatud naastud (nn triikonsaapad). Sama tähtis kui mustri kuju ja sügavus on ka materjal, millest see tehtud on. Analoog auto rehvidega on väga paslik. Eristatakse koguni talvist ja suvist talda, kus erinevused on nii kummi koostises kui mustris. Lisaks heale pidamisele maastikul on talla oluliseks näitajaks ka tema vastupidavus. Kuna mõned kaljud on väga abrasiivsed, siis pole imestada, et saapa tallad võivad juba paari hooajaga siledaks kuluda. Kuigi tallatootjaid on tänapäeval nii mõnigi, on Vibrami originaaltallad ajale vastu pidanud ja selle kasutamine saapa mudelis pigem hea soovitus tootele, kuid õnnestunud variante on teistelgi tallatootjatel.
Saapale annab optimaalase painduvuse/jäikuse vahetald. Matkasaabas peab ühelt poolt kaitsma jalga pinnase konaruste eest, selleks peab ta olema piisavalt jäik. Samas pole täisjäik saabas kõndimiseks anatoomiliselt sobiv. Optimaalne liikumine toimub raskuse „rullumisega“ kannalt päkale ja selleks peab tald olema ka mõnevõrra painduv. Täisjäika talda kasutatakse spetsiaalsete kõrgmäe mudelite puhul, kus kasutatakse automaatkasse ja kõndimine toimub lumes või liustikul. Täisjäiga saapaga kõval pinnasel matkates on suur oht oma liigesed ära põrutada ja need on kohmakad. Tald on liimitud vahetalla alla ja parematel juhtudel on seda võimalik ka vahetada, sarnaselt nagu vahetatakse kulunud rehvid. Kui muu osa saapast on veel korras, aga talla muster on ära kulunud, saab talla osa vahetada uue vastu. See eeldab aga, et tootja on läheduses ja nõus sellist tööd ette võtma.
Pealis
Saapa pealise tootmiseks kasutatakse tänapäeval väga erinevaid materjale. Klassikalise naha kõrvale on tekkinud mitmeid sünteetilisi kangaid ja plaste. Mingi aeg toodeti kõrgmägede saapaid lausa plastvalust, sarnaselt mäesuusa saapa plastist kokpitiga. Aga need on vist nüüdseks valikust kadunud, asendunud süsinikiududest materjalidega. Saapa pealis peab kaitsma jalga ilmastiku ja füüsiliste vigastuste eest ja tagama jalale optimaalsed tingimused funktsioneerimiseks, so hoidma jalad soojas ja kuivas. Sestap tuleb materjali valikul silmas pidada, et see oleks piisavalt tugev ja vormitud kujul, mis sobitub jala anatoomiaga. See on aga kaunis suur väljakutse, kuna inimeste jalad on väga erineva kujuga nagu ortopeedid kinnitada võivad. Pole haruldane seegi, et samal inimesel on eri number jalad. Suurim probleem eestlase jaoks on, et keskmiselt on meie jalalaba laiem kui Euroopa standard. Kui Euroopas on levinuim liistu täidlus 8 või 9, siis keskmise eestlase jaoks on optimaalne täidlus 10 ringis. Seega pole ime, et Euroopa tuntud tootjate matkasaapad on paljudele eestlasele lihtsalt kitsad, kuna nood on orienteerunud laemale Euroopa turule ja ei tooda Eesti turu eripära arvestava täidlusega mudeleid. Siinkohal tasub meenutada üleskutset Eelista Eestimaist. Eesti tootjad oskavad seda liistu valikul arvesse võtta.
Karmimatesse oludesse sobivad pigem saapad, mille pealis on valmistatud tervenisti vett hülgavast töödeldud nahast. See on kas ühest tükist sobivaks venitatud või siis erinevatest detailidest kokku õmmeldud. Tasub märkida, et iga õmblus saapa pealises on väike riskikoht, kuna see rebeneb tõenäolisemalt kui terve nahk. Matkasaapa pealis peab olema piisavalt kõrge, et ta toetaks pahkluud. Matkaväsimuse kontekstis ei suuda matkaja alati kontrollida, kuidas ja kuhu astub ja kui seal juhtub olema mingi konarus, on lihtne jalga väänata. Pahkluud toetav pealis aitab selliseid vigastusriske vähendada. Nahk on üpris hea kaitse ka füüsiliste ohtude vastu nagu oksarisu, kaljud etc. Ainus puudus nahal on tema suhteliselt suurem kaal ja asjaolu, et märgunud nahk muutub auru mitte läbi laskvaks.
Muutmaks saabast kergemaks ja ka vähem palavaks kasutatakse suvisematesse oludesse mõeldud saapamudelite puhul pealises naha ja kanga kombinatsiooni. Ka on suvistel mudelitel pealis sageli mõnevõrra madalam. Sellega võidetakse nii kaalus kui tagatakse parem „hingavus“, mis palavas rajoonis on oluline näitaja. Kui tegemist on päris madala pealisega, on tegemist enam mitte saapaga vaid nn trekingkingaga, mis sobib lihtsamateks trampimisteks väga hooldatud suhteliselt siledatel radadel, kuid mitte tõsisesse matkarajooni, kus tingimused on ettearvamatud.
Täissünteetilistest materjalidest (igasugused süsinikkiud ja muu kosmoseteadus) pealiseid kohtab pigem spetsiaalsete kõrgmäe saabaste puhul.
Kuigi saapa nahk on üpris tugev, looduse vastu ta ikka ei saa. Tõsisel marsruudil, kus vahel tuleb jalga täie jõuga nõlva rammida, kratsitakse saapa nina kiirelt katki. Teine koht, mis saab pihta eeskätt kasside kasutamisel, on kand. Selle vältimiseks kasutatakse väga tugevast materjalist kaitsekihte, mis liimitakse ja õmmeldakse pealise peale. Lisaks on matkasaapa ninaosa tugevdatud, nii nagu seda tehakse nt ka turvajalatsitel.
Kuiv õhk on teatavasti parim kättesaadav isolaator nii matkaja jalanõudes kui riietes. Kuna inimese jalad higistavad, kellel rohkem, kellel vähem, siis tekib probleem, kuidas tagada, et saabas samaaegselt peaks vett, kuid laseks välja niiskuse, mida meie jalad eritavad, nii et saapa sisu jääks võimalikult kuivaks. Ka on märjad jalad oluline villide tekkimise risk, kuna märg nahk on õrn. Prostam viis saavutada jalale sobiv keskkond on saapa pealise nahka töödelda ainetega, mis muudavad selle teatud määral vett hülgavaks. Odavamate matkasaabastel seda varianti kasutataksegi ning kuigi need väljast nävad välja nagu korralikud saapad, kipuvad need omadused kiirelt kaduma ja saapaid tuleb spetsiaalse keemiaga kogu aeg taastada. Matkasaabaste varasemas ajaloos oligi tähtis roll erinevatel möginatel, millega saapaid töödeldi (nt hülgerasv). Matkajate seas käisid käest kätte õpetused, kuidas ise kummiliimist, rasvast, parafiinist ja millest iganes määre kokku segada ja see võeti matkale ka kaasa. Tänapäeval on korralikumad saapad läinud üle membraantehnoloogiale, nii nagu see on ka matkariiete puhul. Mebraantehnoloogia pioneeriks on Goretex oma teflonil põhineva PTFE membraaniga. Goretex on väga hea membraanitootja siiani, kuid erinevaid PTFE tehnoloogiat kasutavaid membraanitootjaid, kelle tooted on vähemalt sama head, on palju. Otsustavaks saab hind ja kuna Goretex oskab oma kaubamärgi eest korralikku raha küsida, kasutavad paljud saapatootjad oma saabastes soodsamaid membraane. Samas tuleb tõdeda, et tavatarbija jaoks, kes pole endale tausta teadvustanud, on Goretex silt tootel maagilise mõjuga, vähemalt Eestimaal. Olulisemgi kui „texi“ tootja on see, kas membraan vooderdab ainult pealist või ümbritseb kogu jalga nn sokimeetod. Goretexi kasutavad tootjad ei kipu sokimeetodit kasutama, kuna materjal on lihtsalt kallis. Nii peavad nende saabaste kasutajad lootma, et tallaühendused peavad ja vesi ei hakka seal mikropragudest sisse tungima.
Membraan on õrn asi ja seda on vaja kaitsta mehhaaniliste vigastuste eest, eeskätt siis hõõrdumise eest. See saavutatakse voodrite kasutamisega. Ühelt poolt kaitseb membraani tekstiil, mis on membraani külge lamineeritud, see on see pool, mis on meil vastu jalga. Sellisest lamineeritud kangast õmmeldakse sokk. Membraani teist poolt kaitseb hõõrdumise eest vastu pealise materjali vahevooder. Vahevooder võib olla erineva paksusega ja see annab saapale ka soojapidavuse. Nn standard matkasaapal, ega eriti talvistel mudelitel on vooder paksem, suvistel mõistagi võimalikult õhem.
Kuigi tänapäeva jalatsitel on kasutusel väga erinevaid kinnitusviise - takjad, igasugused keeratavad lahendused etc, siis matkajalatsid on jäänud truuks vanale heale nöörimise süsteemile. Ilmselt on selle põhjuseks töökindlus ja võimalik et ka asjaolu, et matkajad saavad sõlmede tegemisega hakkama ja ei vaja igasuguseid kiirlahendusi nagu mõneaastased lapsed J. Aga omad karid peituvad ka siin. Esmalt tasub rääkida paelade kvaliteedist. Korralikud tänapäevased paelad kestavad vähemalt sama kaua kui saapad ise. Oluline detail on ka paela kinnitused. Ninapoolses osas on need tavaliselt lihtsalt läbijooksuga aasad (aitab paelade pingutust ühtlasemalt jagada), aga pahkluu juures on korralikel saabastel tavaliselt storpperhaak, mis võimaldab paelte pingutust reguleerida selliselt, et nina ja ülemise osa pingutused on erinevad. Selline lahendus võimaldab vastavalt vajadusele pingutada saapa ülemist osa rohkem, nt kui ollakse laskumisel. Tasasel pinnasel võib ülemise osa jätta lõdvemaks, et lasta jalal puhata ning võimaldada niiskusel saapast paremini eemalduda. Stopperid hoiavad saapa jalas ka siis, kui sõlm on juhuslikult lahti tulnud ja ülemise osa pingutus puudub.
Sisetallal on mitu funktsiooni. Esmalt peab see tagama kõndimisel mugavuse absorbeerides lööke, mida igal sammul saame, teisalt aitama kaasa higiaurude liikumisele saapa sees. Ka on need lisasoojustuseks pinnase ja jala vahel. Samuti annab erineva paksusega pinsolite kasutamine võimaluse „reguleerida saapa suurust“. Kuna paljud mägimatkad algavad palavast soojast orust ja jõuavad välja lumepiirist kõrgemale, on loomulik kasutada erineva paksusega sokke. See aga muudab kohe nõudeid saapa suurusele. Kui oled ostnud saapa, mis on sulle paras paksema pinsoliga ja õhema suvise sokiga, siis saad paksema soki puhul kasutada õhemat sisetalda ja saabas on endiselt paras. Erinevaid pinsoleid kasutades on võimalik saapa suurust pea poole numbri võrra reguleerida. Sokid ja saapad on ühe ja sama süsteemi lahutamatud osad, aga sellest kunagi edaspidi.