Säärekaitsed ehk arhailisemas eesti keeles torpad või siis bahillid, kui laenata nimetus idanaabritelt, on vajalikud selleks, et lumi, vesi, liiv, taimeosad või mis iganes ei sattuks saapa sisse. Lihtsamal matkal ja trekkimisel saab ka ilma nendeta kenasti läbi, kuid karmimal mägimatkal ja alpinismis, kus tõustakse lumepiirist kõrgemale, on torpad hädavajalikud.

Kaugel nõukogude ajal sai torpadeks kasutatud suvalisest riidest õmmeldud kotte, mis siis saapa ja jala ümber kuiski seoti. Õnneks on need ajad nüüd läbi

Korralikud tänapäevased torpad on valmistatud tugevast, veekindlast kuid hingavast materjalist. Pole ju kasu sellest, kui oled hankinud läbihingavad pükisd ja saapad, aga selle peale paned umbsed säärekaitsed. Tulemus niiskusreziimi osas sama, kui käiksid kummikuga. Selleks, et säärekaitsed üles ei tõuseks, on all otsas rihm või terastross, mis käib saapa talla alt läbi. Rihmad, kui need pole just valmistatud mingist väga spetsiaalsest materjalist nagu nt Hypalon, kipuvad teravatel kividel kiiresti katki kuluma. Lahenduseks on kahepoolne kinnjitus, mis võimaldab paela jooksvalt vahjetada. Tugevaim on kindlasti terastross, tavaline nahkrihm ei kesta pikalt. Torpa alumises servas peab kindlasti olema tihe liibuv kumm, mis hoiab end vastu saabast ja annab sellega säärekaitsele vajaliku tiheduse. Sellise liibuva kummiga torpaga, kui see on korralikult jalga pandud, kannatab ka lausa vette astuda, nii et ka rabamatkal on nad täitsa omal kohal. Hea torpa alumine sisemine osa on tugevdatud eriti kulumis- ja lõikekindla materjaliga, et ka kassiga veidi lohakalt astudes sellega midagi ei juhtuks. Torpat hoiab üleval põlve all olev pingutuskumm, mida saab vastavalt vajadusele reguleerida. Torpa esiotsas asuv konksuke pingutatakse nii kaugele kui tihenduskumm võimaldab ja haagitakse saapa nööride taha.

Ise soovitame MATRIXi toodetud säärekaitseid, kuuldavasti on nendega väga rahul ka Eesti esialpinistid :). Need on valmistatud veekindlasti kuid hingavast kangast, tugevduseks on kasutaud Cordurat.